Programmeerimine

Scratch-is oli isegi lahe programmeerida. See oli teistsugune ja uus keskkond. Minule meeldis teha seal ülesandeid, probleeme küll oli aga nendest sai jagu. Meeldis ka välja mõelda tegelasi ja laburünti teha. Ei olnud eriti midagi, mis mulle ei meeldinud, vahepeal lihtsalt ei jõudnud teistega kaasa aga muidu sai hakkama. Raske oli panna sprait liikumist järjekorda ja et üldse sprait hakkaks liikuma ja alluks skriptidele. Samuti oli ka lehtede vahetamine natuke keerukas. Kerge oli mängida mängu, mis me olime valmis saanud. Mängu disainida oli ka lihtne, sai palju enda kujutlusvõimet proovile panna ja midagi uut välja mõelda. Programmeerimist ei saakski teistmoodi õpetada, kui ongi teha õpetajaga kaasa. Esimene scratch, mis me tegime, ei tulnud kõige paremini välja aga järjest, igatund tehes, muutusin paremaks ja lõpuks kui pidi üksi mängu tegema, sain sellega hakkama, muidugi õpetaja aitas. Scratch on programmeerimiseks ideaalne keskkond, kuna laps saab enda kujutlus võime proovile panna ja kui ideid on siis miks mitte teha mäng ja nuputada kuidas sprait liikuma saada. Alguses ma ei arvanud programmeerimisest midagi, kuna minu jaoks on see rohkem poiste ala ja ega ma alguses ei saanudki midagi aru, tundus täielik Hiina keel. Nüüd on programmeerimine lihtsalt loogika küsimus, kuna see on tegelikult puhas matemaatika, kui saad aru siis saad aga kui ei saa siis ei saa. Alguses selle scratchi tegemine oli vägagi keerukas ja ei tekkinud mitte mingit huvi selle vastu aga kui lõpp tulemusena hakkas mäng tööle, siis oli ikka päris hea tunne. Mängu oli lahe mängida, eriti veel sellist, mis on ise tehtud. See ei ehmatanud mind ära vaid ajas pigem segadusse. Skriptide järjestamine ajas hulluks. Tasa ja targu edasi arenedes oli juba päris lihtne mängu teha, probleeme tõesti oli aga nendest sai üle, nagu üle munamäe. Kusjuures on küll realiseeritav, kuna scrachis saab igatepidi skripte tööle panna ja minu mängus oli vaja valmistada võileib, see on täiesti realiseeritav teha üks võileib valmis, nagu päris eluski.  Praegu ma ei oska öelda, kas programmeerimist on vaja või mitte, aega on ja ma olen alles õpilane, kes õpib elama ja elus hakkama saama. Ma ei usu, et ma programmeerimisega edasi tegelen, sest siiski arvan, et see on siiski poiste ala. Sundides ei teeks ma ka aga kui on vaja programmeerida siis muidugi võin seda teha.